Kodanikuühenduste tegutsemisvõimekuse ja elujõulisuse teema jaguneb suures plaanis viieks: õiguskeskkonda, ühenduste tugistruktuuri, ühenduste riigieelarvelist rahastamist, omatulu teenimist või majanduslikku jätkusuutlikkust ning ühenduste kohta käivat statistikat puudutav.

Õiguskeskkond

Oluline on jätkata tööd MTÜ-de ja SA-de registri korrastamisega, eelkõigekodanikualgatuslike ja riigi asutatud kodanikuühenduste eristamisega, et vältida statistikast tuleneva väärpildi tekkimist. Hetkel puudub klassifikaator selliste ühenduste eristamiseks, mistõttu puudub adekvaatne ülevaade ühendustele eraldatud riigieelarveliste toetuste kohta, kuna üheskoos on nii kodanikualgatuslikud kui riigi asutatud või selle osalusega ühendused.

Probleeme tekitab ka tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja kuulumine, eelkõige maksuhalduri lähenemine „heategevuslikkuse“ põhimõttele, mis on nimekirja kuulumise peamine eeldus. Tänaseks on arutelu liikunud rohkem nimekirja endani, kuid tähelepanuta on jäetud üldine printsiip, milleks tulumaksusoodustus üldse vajalik on. Küsimus on ka endiselt selles, kes on avalikes huvides tegutsev ühendus ja kes mitte.

Seni on ärisektorit vähe kaasatud nii sisulistesse tegevustesse, samuti pole ärisektoriga arvestatud õiguskeskkonna muutmise aruteludel. Eelkõige puudutab see ettevõtjate tehtavaid annetusi kodanikuühendustele, st kuidas selliseid annetusi senisest enam soodustada.

Õiguskeskkonnas vajab lahendamist nn sotsiaalsete ettevõtete juriidilise vormi küsimus. Sotsiaalne ettevõte on enamasti juriidiliselt vormilt kodanikuühendus, kes oma teenuste või toodete müügilt saadud tulu kasutab selle sama teenuse või toodete pakkumise elus hoidmiseks. Kuna paljud sotsiaalsed ettevõtted tegutsevad täna mittetulundusühingute vormis, ei saa sellised ühendused taotleda näiteks meditsiinilist litsentsi teatud rehabilitatsiooniteenuste pakkumiseks, kuid osaühinguna tegutsemine läheks jälle vastuollu organisatsiooni missiooniga.

Samuti võib tekkida küsimus ühenduse ettevõtlustulu teenimisega, sest mittetulundusühingu eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine, mis küll ei välista majandustegevust, kuid võib osutuda tulevikus takistuseks, kui seda punkti teisiti tõlgendama otsustatakse hakata.

Üles on kerkinud ka riigile esitatavate andmete hulga küsimus. Nimelt oleksid aruannete esindajad sageli valmis esitama rohkem andmeid, kuid neid ei küsita, seega puudub ka võimalus nende esitamiseks. Samal ajal vajab ülevaatamist ühenduste kohta käiv statistika laiemalt – hetkel on olukord, kus ühenduste kohta küll küsitakse erinevaid andmeid, kuid neid avaldatakse vaid üldisel kujul teiste teemade hulgas, selle asemel, et anda regulaarselt välja nn faktiraamatut Eesti kodanikuühiskonnast.

Kitsaskoht seisneb ka selles, et kõigist eelnevatest teemadest on erinevatel hetkedel räägitud, kuid mitte ühtse paketina.

Ühenduste tugistruktuur

Maakondlike arenduskeskuste tegevus on küll oluline, kuid vajalik on ka teada saada, mis kasu või mõju sellest tegevusest kodanikuühiskonnale on. Samuti on maakondlike arenduskeskuste puhul oluline, et ei jäädaks organisatsioonina arengus seisma, vaid toimuks areng ka arenduskeskuste sees.

Ühendustele pakutavate tugiteenuste osas valitseb nii rahastajate, koolitajate kui osalejate vaates sügav usk koolitustesse selle asemel, et kasutada näiteks nn miniinkubaatorite või rätseptöödena tellitavaid lahendusi. Seda enam, et sageli on koolituste eesmärgid hägusad.

Samal ajal on probleemiks ka see, et saadaval on erinevaid MTÜde arenguprogramme ning riigi poolt pakutavad meetmed on sageli liiga ühetaolised, selle asemel et pakkuda erinevatele ühendustele erinevaid meetmeid vastavalt nende vajadustele.

Probleemina tajutakse MTÜ-de või nende juhtide arenguprogrammide rohkust – näiteks EMSL vabaühenduste arenguprogramm (2008-2010 ja 2012-2014), EMSL, Avatud Eesti Fondi ja SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali venekeelsete vabaühenduste mentorprogramm (2011-2012), Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse MTÜ juhi arenguprogramm (2011-2012) jpm, mis tähendab, et programmide korraldajad näevad kõvasti vaeva osalejate leidmisega. Samal ajal on arengu- või mentorprogrammidel halb maine, sest sageli ei kaasne programmis osalemisega suurt tulemust, mistõttu on vaja selgeks saada, kellele on sellised meetmed mõeldud või kellele missugust programmi vaja on?

Kodanikuühiskond ei ole ühetaoline, sestap on vale eeldada, et kõik ühendused tahavad arenguhüpet ning osaleda poliitika kujundamises. Selle tõestuseks – 2012. aastal on riigieelarvest raha eraldatud (st tehtud ülekandeid, mis ei pruugi olla alati vaid tegevus- ja projektitoetused, vaid ka ostetud teenused, liikmemaksud jm) 4 327 MTÜ-le ja 165 SA-le^_, samal ajal kui registreeritud on umbes 29 000 MTÜ-d ja 900 SA-d. Seega on olulineotsustada, milliseid ühendusi või eesmärke peab rahaliselt toetama ja milliseid mitte.

Sama teemaga haakub ka küsimus toetusmeetmete kvaliteedist ja kvantiteedist. Kodanikuühenduste rahastajad peavad oskama valida toetamise eesmärki ning seejärel valima sobiva viisi – on see siis koolitus, mentorprogramm või midagi kolmandat, teise nurga alt valima, kas rahastaja tahab osta teenust või toetada ühenduste arengut. Küsimusele, kas korraldada mentorprogramme vähestele ja võimekatele või tellida koolitused paljudele ja erinevatele, üheselt vastata ei saa, sestap on vaja senisest enam püüda kasutada valdkondadeülest lähenemist, mitte sihtrühmale keskendumist.

Kodanikuühenduste vaatenurgast on probleemiks omavaheline konkurents ning see, et ühendused pole harjunud omavahel koostööd tegema või kui on, siis on sageli koostöö vaid formaalne. Samal ajal ei leia juba hästi toimiv koostöö rahastust fondidelt ega riigilt.

Kodanikuühenduste tegevust toetav tugistruktuur ei ole sageli omavahel piisavalt sidustatud.

Riikliku rahastamise korrastamine

2013. aastal töötati regionaalministri valitsemisalas välja ühenduste rahastamise juhendmaterjal, kuid kodanikuühenduste riigieelarvelise rahastamise korrastamise juurutamisele on vaja endiselt rõhku panna, sest soovimatust senist praktikat rakendada võib leida nii kodanikuühenduste endi kui ka riigieelarveliste vahendite jagajate seast.

Probleemiks on jätkuvalt ühtse rahastamise andmebaasi (infosüsteemi) puudumine, mis omakorda tähendab, et võib esineda topeltrahastamist, sest erinevate rahastajate andmed ei ole keskselt koondatud.

Strateegilise partnerluse olemus ja lähenemine laiemalt, mida 2013. a kevadel valminud ühenduste rahastamise juhendmaterjalis tutvustatakse, on endiselt keeruline, sest rahastajad ei mõista alati, et strateegilisele partnerlusele peab planeerima raha.

Samuti on probleemiks kohati läbipaistmatud projektikonkursid, kus taotlejatele ei jagata piisavalt informatsiooni ega anta tagasisidet nende taotluse puuduste kohta, mis ometi aitaks edaspidistest taotlusvoorudest edukamalt osa võtta.

Omatulu teenimine / majanduslik jätkusuutlikkus

Puudub selgus ühenduste võimalustes teenida majanduslikku tulu, eelkõige on küsimus mõistetes, sest kohati arvatakse, et kodanikuühendused peavadki elama vaid annetustest, liikmemaksudest ja riiklikest toetustest.

Probleemiks on ka erinevate riiklike strateegiliste dokumentide vähene omavaheline sidusus või kooskõla. Erinevates dokumentides on erinevad meetmed, mis on erinevate eesmärkidega ja mis ei pruugi üksteisele kaasa aidata. Eelkõige puudutab see ettevõtlusega seotud strateegiaid.

Samal ajal on vaja leida vastus küsimusele, kuidas teha nii, et vabaühendused leiaksid/teeniksid ise rohkem tulu.

Kodanikuühenduste omatulu teenimist või majanduslikku jätkusuutlikkust võib takistada kakodanikuühenduste eestvedajate vähene juhtimisvõimekus, see omakorda on seotud juba ülal välja toodud koolituste ja nõustamise ning kvaliteedi ja kvantiteedi teemadega.

Takistuseks on ka kodanikuühenduste juhtide vähene järelkasv, sest kõrgharidussüsteemis puuduvad sageli kodanikuühiskonna või –haridusega seotud valikkursuste läbimise võimalused.

Samuti on oluline pidada silmas Eesti rolli Euroopa Liidu eesistujamaana 2018. a esimesel poolel ning kodanikuühenduste rolli selles.

Kuigi avalikkuse suhtumine kodanikuühiskonda on toetav, võib omatulu teenimisele piduriks osutada ka paljude, eelkõige väiksemate kodanikuühenduste suutmatus oma tegevuse mõju selgelt kommunikeerida.

Ühenduste kohta käiv statistika

Statistika osas on üks suuremaid probleeme seotud majandustegevuse klassifikaatoritega (nn EMTAK kood). Kuna ühenduste jaoks on klassifikaatori määramine vabatahtlik, on klassifikaatorid erineva üldistustasemega, ebatäpsed ja valitud juhusliku loogika järgi – üks osa määrab klassifikaatori põhikirjalise eesmärgi, teine põhitegevuse järgi, kolmandad läbisegi.

Probleem võib seisneda ka selles, et EMTAK koodid ei sobi alati kodanikuühendustele.Näiteks kirjeldab osa koode tegutsemise valdkonda (nt keskkonna- ja looduskaitseühendused), osa sihtrühma (nt rahvusvähemuste ühendused ja kultuuriseltsid) ning osa tegevusi (nt teatud elanikegrupi huvide kaitse).