Sotsiaalse innovatsiooni all mõeldakse loomingulisi ning uusi väärtusi loovaid lahendusi ühiskondlikele probleemidele, millel on pikaajaline mõju ja mis tõstavad inimeste heaolu. Sotsiaalne innovatsioon on uued ideed, tooted, teenused ja mudelid, mis ühelt poolt vastavad ühiskondlikele vajadustele (ja teevad seda tõhusamalt kui alternatiivne lahendus) ning loovad uusi sotsiaalseid suhteid ja koostööd.^_

Kodanikuühenduste rahastamisel kasutatakse liialt sarnaseid ja läbiproovitud rahastamismudeleid ega julgeta võtta riske. On ka üksikuid erisusi (näiteks SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali heade ideede taotlusvoor), kuid läbiv joon puudub.

Sotsiaalse innovatsiooni puhul on oluline, et oleks tagatud paindlikkus erinevate toetusvõimaluste nägemisel. Samas puudub eraldi toetusvõimalus sotsiaalse innovatsiooni elluviimiseks, samas tuleb rõhutada, et sotsiaalne innovatsioon ei tähenda ilmtingimata infotehnoloogilisi lahendusi.

Samuti on sotsiaalse innovatsiooni puhul seni vähe selgitatud, mida tähendab sotsiaalne innovatsioon kodanikuühendustele ning milliseid võimalusi see avab.

Sotsiaalse innovatsiooniga tegeletakse kitsaste teemade kaupa, mitte läbivalt – näiteks haridusuuendus.

Sotsiaalse innovatsiooni teema all käsitleme ka sellega haakuvaid teemasid nagu kodanikuühendused kui partnerid avalike teenuste osutamisel ja sotsiaalne ettevõtlus.

Kodanikuühendused kui partnerid avalike teenuste osutamisel

Partnerlus avalike teenuste osutamisel on olukord, kus vabaühendused või eraettevõtted osutavad avalikke teenuseid koostöös avaliku sektoriga. Levinuim vorm on lepinguline delegeerimine, praktikas esineb ka muid vorme nagu sihtotstarbeliste toetuste eraldamine, AE-koostöö (ingl public-private partnership, PPP) projektid jpm. Lepinguline delegeerimine on avaliku teenuse või tugifunktsiooni täitmiseks andmine eraettevõttele, vabaühendusele või teisele avaliku sektori organisatsioonile.^_

Teenuseid osutavad kodanikuühendused pakuvad teenuseid sageli alla omahinna, sest valitseb hoiak, et kodanikuühendusele delegeeritakse teenuse osutamine vaid siis, kui delegeerimine toob kaasa täiendavaid ressursse.

Samal ajal on delegeerimise lepingud pigem lühemaajalised ning kodanikuühendustele delegeerimist nähakse rahalise kokkuhoiuna. Probleem ei ole mitte niivõrd selles, kas teenuse osutamise delegeerimine kodanikuühendusele võrdub rahalise kokkuhoiuga või ei, vaid selles, et teenuse osutamise delegeerimise otsustamisel tuleks arvestada lisaks soodsailmale hinnale ka tõhusust, st tuleks hinnata, kas tänased lahendused lahendavad homseid probleeme. Tänaseni ei keskenduta piisavalt teenuse osutamise delegeerimisel sotsiaalse innovatsiooni soodustamisele, kuigi juba praegu on olemas investoreid, eelkõige ärisektorist, kes oleks valmis toetama nö ühiskondlikke prototüüpe.

Jätkuvalt on probleemiks vähene sihtfinantseeringute suunamine konkreetsetes valdkondades kodanikuühenduse teenuseosutamise võimekuse ja valdkondliku kompetentsi tõstmiseks ning ühe rahastusliigi puhul eri tüüpi lepingute kasutamine ja mõistete erisus – näiteks noorteühendustele eraldatakse tegevustoetust aastatoetuse nime all. See laieneb ka koostöölepetele, mis sageli koguduste ja KOVide vahel sõlmitakse.

Ka teenuste delegeerimise soodustamisel puudub nö juurutustugi, sest ei piisa koolitamisest, vaid oluline oleks tagada tugiteenuse olemasolu.

Avalike teenuste delegeerimise soodustamist takistab muuhulgas arusaama puudumine kohalike omavalitsustes ja nende juhtide seas, miks peaks teenuse delegeerimisel eelistama kodanikuühendust äriettevõttele. Selle põhjuseks võib olla, et KOV juhte ei ole teenuse delegeerimiseks ette valmistatud. Samuti ei ole kehtestatud nö teenuse delegeerimise kriteeriume, mis soodustaksid delegeerimist kodanikuühendustele, ega ka avalike teenuste miinimumstandardeid, mõne erandliku valdkonnaga – näiteks sotsiaalvaldkonnas. Samas ei ole seni teadvustatud ega välja kommunikeeritud, millised on teenuse delegeerimise riskid.

Vähest teadlikkust ilmestab väljakujunenud partneritest kinni hoidmine, mida võib nimetada ka protektsionistlikuks suhtumiseks – eelkõige väiksemad KOVid soovivad piirduda delegeerimisel vaid oma valla partneritega ega mitte soosida naaberpiirkonnas tegutsevaid ühendusi. Avalikkuse hoiak aga peegeldab negatiivset suhtumist, et riik tahab teenuse osutamisest vabaneda ja lasta kodanikuühiskonnal tasuta seda pakkuda, näiteks väiksemate päästekomandode sulgemine ja nende asemel vabatahtlike päästjate tegevuse soodustamine.

Samuti on teenuse delegeerijate seas levinud kartus seada tulemusindikaatoreid, ka välja kujunenud teemadel nagu erivajaduste inimeste töötus. Ühelt poolt ongi ennetuses keeruline ette näha õnnestumist, kuid teiselt poolt tuleb silmas pidada, et kõik sihtrühmad ei suuda alati kasvada teenuse vajadusest välja ning vajavad pidevat tuge.

Probleeme on ka teenuseosutajatega. Esineb juhtimissuutmatust, st kodanikuühendus teenuse osutajana ei suuda juhtida teenuse osutamist – kui teenus hinnastatakse valesti, toob see kohe kaasa probleemid teenuse osutamises ja selle jätkusuutlikkuse tagamises. Samuti on ühendustel vähene huvikaitsesuutlikkus, mis tingib selle, et majanduslanguse ajal kärbitaksegi esmalt väljadelegeeritud teenuseid ning toob kaasa hoiaku, et teenust polegi ilmtingimata vaja. Peale selle esineb puudusi ka turundus-, majandamis- ja läbirääkimisoskustes.

Avalike teenuste delegeerimise temaatika on aktuaalsem linnalistes ehk suuremates piirkondades, kus on rohkem potentsiaalseid teenuse tarbijaid ja suuremad võimalused teenuse osutamiseks.

Sotsiaalne ettevõtlus

Sotsiaalne ettevõtlus tähendab uusi, loovaid lahendusi pikaajalistele probleemidele ühiskonnas. Kitsamalt tähendab sotsiaalne ettevõtlus ärilise tegevuse sidumist ühiskondliku eesmärgiga, tehes seda oma toodete-teenuste müügiga. Sotsiaalne ettevõte on organisatsioon, mis tahab lahendada mõnda ühiskonna kitsaskohta. Sotsiaalsed ettevõtted võivad olla nii äriühingud kui mittetulundusühingud. Sotsiaalne ettevõte tegutseb mingi konkreetse ühiskondliku eesmärgi saavutamise nimel, kasutades selleks ettevõtlusega teenitud tulu.^_

Sotsiaalse ettevõtluse edendamise suurim kitsaskoht on nii seadusandluses kui toetusmeetmetes nö „halli alasse“ jäämine vabaühenduste ja ettevõtlussektori vahele.

Ühelt poolt ei ole vabaühenduste, sh sotsiaalsete ettevõtete äriplaanid ettevõtluse toetusmeetmetes enamasti abikõlblikud vähese ekspordipotentsiaali või kasumimarginaali tõttu. Eelkõige alustavatele ja laienevatele ettevõtetele mõeldud toetusmeetmetes ei arvestata avalikes huvides tegutsemise lisaväärtust ühiskonnale, kuna see reeglina ei kajastu finantsaruannetes.

Samal ajal on ettevõtluse abil majanduslikult elujõuline tegutsemine pigem miinus tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja kandmise taotlemisel, sest ettevõtlustegevus äratab kahtlust, kuid avalikku huvi tõlgendatakse erinevalt.

Vabaühenduste toetamisel ei väärtustata ega toetata piisavalt võimalust elujõuliste ärimudelite loomiseks avalikes huvides tegutsevates kodanikuühendustes (sh maksusoodustuste loomisel ning inkubatsiooni- ja arenguprogrammide rahastamisel).

Teiselt poolt puudub võimalus selgelt ja läbipaistvalt eristada sotsiaalseid ettevõtteid teistest avalikes huvides tegutsevatest kodanikuühendustest. Puudu on nii juriidiline eristamise võimalus kui riiklikult tunnustatud register.