Kodanikuhariduse all mõistetakse oskusi, teadmisi ja väärtushinnanguid, mis toetavad kodaniku aktiivset ja vastutustundlikku osalemist ühiskonnaelus, aidates kaasa selleks vajalike võimaluste, tahte ja pädevuse tekkimisele.^_

Enam kui pooled Eesti elanikest ei ole kokku puutunud kodanikualgatusliku tegevusega või ei ole (poliitiliselt) aktiivsed väljaspool valimisi. Seepärast on oluline keskenduda ka vene keelt kõnelevatele Eesti elanikele, et vähendada eesti- ja venekeelse inforuumi lõhet.

Probleemiks on jätkuvalt ka kodanikuhariduse valdkonna killustatus, mida käsitleb ka hetkel kehtiv kodanikuühiskonna arengukava 2011-2014.

Kodanikuharidus formaalhariduses

Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilased puutuvad koolis vähe kokku kodanikuühiskonna ja –ühendustega, puudu on eelkõige praktilise kogemuse omandamine ehk laiemalt võttes kasutatakse vähe aktiivõppemeetodeid. Teine äärmus on, et kui ka kodanikuühiskonna teemadega tegeletakse, siis jääb see teadmistepõhiseks, kuna õpetajal ei pruugi endal olla praktilist kogemust.

Eesti õpilased on kodanikuhariduslike teadmiste poolest üle, kuid osaluse poolest pigem alla Euroopa keskmise taseme. Selle tagamaad võivad peituda väheses koolidemokraatias (kui seni on koolidemokraatia all käsitletud eelkõige õpilasesindusi, siis tuleks koolidemokraatiat vaadata laiemalt alates kooliraadio tegemisest lõpetades spordiürituste korraldamisega), riigi puudulikus arusaamas, kuidas passiivseid õpilasi aktiivsemaks muuta, kodanikuhariduslike algatuste liiga hilja õpilasteni jõudmises või koguni selles, et õpetajate seas valitseb hirm kaotada klassiruumis kontroll.

Sama probleemi on täheldatud ka (rakendus)kõrghariduses, kuna ka seal puuduvad sageli kodanikuühiskonna või –haridusega seotud valikkursuste läbimise võimalused, kui üksikud algatused, nt Tallinna Tehnikaülikoolis kaasamise ja kodanikuühiskonna ning Tallinna Ülikooli Pärnu kolledžis ettevõtlus- ja projektijuhtimise ainekavas olev kohustuslik aine kodanikuühiskonna ja selle juhtimise kursuse lugemine kõrvale jätta.

Samal ajal on hästi käima läinud õpilasfirmade loomine koolides, näitena võib tuua ühenduste nagu Junior Achievement või Junior Chamber International (JCI) aktiivse töö ettevõtlikkuse arendamisel. Nimetatud algatustest saaks õppust võtta, hea näitena saab tuua Suurbritannia, kus on 16-17aastastel õpilastel võimalus osaleda programmis National Citizen Service, et selle raames vabatahtlikku tööd teha. Tuleb aga pidada silmas, et nn kogukonnapraktika juurutamine ei saa hoogu sisse rohujuuretasandi algatustest, vaid vaja on ülevalt alla lähenemine.

Üldhariduse õppekavad küll sisaldavad kodanikuhariduse võtmes olulisi teemasid nagu kodanikuaktiivsus ja –algatus, kuid puudu on aineteülene koostöö ja teemade sidumine. Puudu on ka sektoritevaheline ja –ülene koostöö, sest näiteks ettevõtlusõppe raames ei käsitleta ettevõtluse sotsiaalset mõõdet ehk seda, kuidas olla samal ajal ettevõtja ja lahendada ühiskondlikke probleeme. Ühe takistusena võib välja tuua, et riigil puudub usk harjumuspärastest erinevate õppemeetoditesse, kuna need ei ole suutnud tõenduspõhiselt välja tuua oma kasu või mõju – seetõttu on ka õpetajad ja õppejõud ettevaatlikud ega soovi võtta tundidesse külalisõpetajaid või –õppejõude.

Sotsiaalse mõõtme puudumisega ettevõtlusõppest haakub probleem, et Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis puudub realistlik ja reaalne kava vastutustundliku ettevõtluse edendamiseks.

Kodanikuharidus mitteformaalhariduses

Lisaks erinevate ainete omavahelisele sidumisele on puudulik ka erinevate, peamiselt kolmanda sektori algatatud projektide ja programmide sidumine. Eestis on hiljuti hoo sisse saanud mitu algatust, näiteks EMSLi kogukonnapraktika, programm „Ettevõtlik kool“, Tagasi kooli jpt, kuid riigil puudub nii ülevaade (andmed, kui palju õpetajatest või õpilastest on selliste algatustega seotud) kui ka tegelik arusaam kodanikuharidusest. Oluline puudujääk on, et kodanikuhariduse mõiste on endiselt formuleerimata ning sisus kokku leppimata, st kodanikuharidusega tegelevad osapooled mõistavad endiselt seda erinevalt.

Kodanikuharidusega on kitsaskohti ka väljapool kooli, sest lahendamata on küsimus, kuidas viia kodanikuharidus täiskasvanuteni, nii töötajate ja ametnikeni laiemalt kui ka näiteks eakate, vabaühenduste ja erivajadustega inimesteni. Töötajate ja ametnike puhul on õhus küsimus, kuidas saada inimesed rääkima kodanikuharidusest asutuse sees, vabaühenduste puhul aga, kuidas tagada, et uusi ühinguid loodaks ühiskonna huvides, mitte enda harimiseks või lihtsalt tulu teenimiseks. Samuti ei paku ühendused täna kogukonnas kodanikuhariduslikke tegevusi või kui pakuvad, siis vaid üksikuid, millest suure pildi muutmiseks ei piisa (näiteks õpiringide läbiviimine).

Täiskasvanud elanikkond on õpilaste kõrval oluline sihtrühm, sest kui kodus või peres ei jagata kodanikuhariduseks olulisi väärtusi, ei ole ka järeltulevad põlved muutustele vastuvõtlikud ning tekib suletud ring. Tähtis on markeerida ka Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras korraldatud täiskasvanud õppija nädal, mis on kaotanud oma senise sära ega paista enam avalikkuses piisavalt välja.